Enne Euroopa asunike saabumist elas Austraalias umbes miljon aborigeeni. Uusasukad tõid kaasa uusi haigusi, mille vastu põliselanike organsimil puudus immuunsus. Tuhanded surid rõugetesse, tuberkuloosi ja külmetusega seotud viirushaigustesse. Veelgi rohkem sai neid surma maa pärast peetud lahingutes uusasunikega, kellest paljud kohtlesid neid nagu metslasi. Neid diskrimineeriti igati. Põlisasukatelt võeti ära maa, tihtipeale olid nad sunnitud isegi eluviisi muutma ja asuma elama linnadesse või reservaatidesse. Ligikaudu 100 000 aborigeeni last, keda hiljem hakati nimetama varastatud põlvkonnaks, võeti vanematelt ära ja viidi kasvatusasutusse või valgete perekondadesse. Kuni 1960. aastate keskpaigani ei lubatud täiskasvanud aborigeenidel isegi valimistel osaleda. Sellest ajast on olukord märgatavalt muutunud. Aborigeenide kultuur on leidnud tunnustust, nende jaoks on oma heaolu- ja haridusprogrammid ning tunnustatakse ka nende õigusi maale. Siiski on aborigeenid ikkagi kõige vaesemad austraallased, kelle keskmine eluiga on 15 aastat lühem kui nende kaasmaalastel.
